new years resolutions

Uues aastani on jäänud veel loetud päevad e, nüüd on vist viimane aeg hakata lubadusi andma. Siiamaani pole ma eriti neid andnud, sest ma tean juba ette ära, et ma ei oleks neid täitnud. See aasta aga on veidi teisiti. Istun siin kodus ja vaatan kuidas kõik midagi lubavad suure suuga. No ega ma ei saa ju kehvem olla.

Aastal 2015 ma:

• Jõuan vähemalt kaks korda nädalas jõusaali, sest muidu ma maksan seda raha ilmaasjata. See on vist selline lubadus mida kõik annavad. Kolm kuud tagasi liitus Arctic spordiklubiga ja kaks kuud pole oma nina ka sinna poole pööranud. Küll aga olen bussiga paar korda teeotsast, mida mööda saab Arcticusse, mööda sõitnud. Ma arvan, et see on juba edusamm. Uuel aasta aga uue hooga. Esimese trenni päeva panin ka juba paika. Alustan kohe esimesel jaanuaril. 

• Teen rohkem seda mida mina tahan. Olgu siis selleks mis tahes. Kui ma vaatan aastatetagust mina kuni eelmise nädala minuni, siis ma olen teinud liiga palju asju lihtsalt selleks, et teistele meelejärgi olla. Kui sa oled näinud filmi "Yes Man" siis tea, et mina olengi see, kes ütleb kõigile jah. Uuel aastal aga olen valmis ka teistele ära ütlema. Kui ma ikka midagi teha ei taha siis ma ei tee. OI mis see on? Kas ma kuulen solvumist kuskilt kaugusest? Ära põe, leiad kellegi, kes teeb seda minu asemel. 

• Kõik  negatiivsuse, mida ma kuulnud olen ja kuulen enda kohta, kõik selle võtan kokku, kortsutan pisikeseks nõmedaks kägaraks ja pistan selle kellelegi p*rsse, täpselt nii nagu seda tehti "Little Nicky" filmis Hitleri ja ananassiga. Ausalt. 

• Ja lubadus mille täitmist ma ise kõige rohkem ootan on....trummipõrin.......reis Londonisse. Mida ei huvita kes minuga sinna kaasa tuleb aga mina lähen sinna. See on minu unistus olnud juba iidamast ja aadamast ja mul on tunne et 2015 on aasta, kus ma selle ära teen. 

No näed, ei olegi eriti palju lubadusi. Ja kõik tunduvad realistlikud ka. Igatahes on minul tunne, et uus aasta tuleb igavesti veider. 

• Ja enne kui ma lõpetan või noh ma juba lõpetasin , aga enne kui ma lõpetan lõpetuse siis tegelikult tahaks ma uuel aastak ka unenäo päevikut pidama hakata. See on see asi kuhu sa paned kirja oma unenäod, ükskõik kui veidrad nad ka ei oleks. Ja las ma ütlen, minu omad on tavaliselt weird as fuck. 
• Ja just praegu lisanud 1D kontsert Helsingis. Täiesti ootamatult avastasin, et mu kolleeg tahab ka sinna minna ja nii me nüüd neid plaane teemegi :D Don't judge us !

!!!!##?!?#%!?

Mulle pole kunagi valmistanud raskust võõraste inimestega suhtlemine. Töötan ju ikkagi klienditeenindajana ja minu esmaseks ülesandeks ongi alustada suhtlust kliendiga. See pole olnud kunagi raske, võin isegi öelda et see on kergeim osa minu töös.  Kui aga pean seda tegema mõnes muus olukorras, siis tabab mind paanika. Mitte selline ihiihii-ahaa, ma ei julge nendega rääkida paanika, vaid rohkem selline, et ma tahaks aga ma ei saa, sest ma olen seinade vahel ja need pressivad aina minu poole ja ma tunnen kuidas kõik mul üle pea käib. Ja seda juhtub aina tihedamini. Tihti kaasnevad sellega ka pisarad ja muud veidrad füüsilised nähud, nagu nt värisemine.

Miks ma üldse kirja panen seda on see, et istun kodus jõuluõhtul ning sõbrannad lähevad välja, ning mind kutsuti ka. Mina olen aga see, kes ei lähe kuhugi. Miks? See sama põhjus, see veider rusuv tunne kuskil hingesopis, mis lihtsalt ei lase öelda "JAH, ma tulen " Ma tean, et seal oleks tore ja lõbus ja igav ei hakkaks, aga sama samas ma tean ka seda, et ühel hetkel avastan ma end kuskil istumas, pisarad silmis, sest mu sees on ikka see tunne, mis ei lase mul nii vabalt olla kui ma tahaksin. See tunne meenutab veidi seda kui  peab kuskil esimest korda avalikult esinema, ning kõik ootavad sinult nii palju aga sina unustad ära miks sa seal üritusel oled. Võib-olla on see aga hoopis ebakindlus enda suhtes. Ei tea mina. Ebameeldiv.

Kas see ongi see palju räägitud anxiety millest  rahvas räägib ? Või on see mõni muu veidrus mis mulle külge on hakanud ? Igaks juhuks googeldasin järele, et lugeda teiste kogemusi ja juhtumisi, selle tulemusena aga olen ma kindel et ma hakkan surema või kukub mul vasak jalg kohe küljest.  Igatahes eelistan ma kodus olla üksinda, sest nii ma tunnen end vabalt. Aga samas kas ma olen vaba, kui ma ei lase endal teha seda mida ma tahan ?


Mõnusaid jõule !

Jõulud

Paluks, siis hästi plaju pehmeid sokke, sest nii kuradi külm on väljas :)