!!!!##?!?#%!?

Mulle pole kunagi valmistanud raskust võõraste inimestega suhtlemine. Töötan ju ikkagi klienditeenindajana ja minu esmaseks ülesandeks ongi alustada suhtlust kliendiga. See pole olnud kunagi raske, võin isegi öelda et see on kergeim osa minu töös.  Kui aga pean seda tegema mõnes muus olukorras, siis tabab mind paanika. Mitte selline ihiihii-ahaa, ma ei julge nendega rääkida paanika, vaid rohkem selline, et ma tahaks aga ma ei saa, sest ma olen seinade vahel ja need pressivad aina minu poole ja ma tunnen kuidas kõik mul üle pea käib. Ja seda juhtub aina tihedamini. Tihti kaasnevad sellega ka pisarad ja muud veidrad füüsilised nähud, nagu nt värisemine.

Miks ma üldse kirja panen seda on see, et istun kodus jõuluõhtul ning sõbrannad lähevad välja, ning mind kutsuti ka. Mina olen aga see, kes ei lähe kuhugi. Miks? See sama põhjus, see veider rusuv tunne kuskil hingesopis, mis lihtsalt ei lase öelda "JAH, ma tulen " Ma tean, et seal oleks tore ja lõbus ja igav ei hakkaks, aga sama samas ma tean ka seda, et ühel hetkel avastan ma end kuskil istumas, pisarad silmis, sest mu sees on ikka see tunne, mis ei lase mul nii vabalt olla kui ma tahaksin. See tunne meenutab veidi seda kui  peab kuskil esimest korda avalikult esinema, ning kõik ootavad sinult nii palju aga sina unustad ära miks sa seal üritusel oled. Võib-olla on see aga hoopis ebakindlus enda suhtes. Ei tea mina. Ebameeldiv.

Kas see ongi see palju räägitud anxiety millest  rahvas räägib ? Või on see mõni muu veidrus mis mulle külge on hakanud ? Igaks juhuks googeldasin järele, et lugeda teiste kogemusi ja juhtumisi, selle tulemusena aga olen ma kindel et ma hakkan surema või kukub mul vasak jalg kohe küljest.  Igatahes eelistan ma kodus olla üksinda, sest nii ma tunnen end vabalt. Aga samas kas ma olen vaba, kui ma ei lase endal teha seda mida ma tahan ?


Mõnusaid jõule !